• Meenus keskkool. 20. sajandi kirjanduse juurde jõudes lugesime muidugi maagilises realismis Gabriel García Márqueze “Sada aastat üksildust” ja Euroopa eksistentsialistidest Sartre’i “Iiveldust” ja Camus’ “Võõrast”. Mõnda neist hiljem üle lugedes tekkisid hoopis teised ja uued muljed, aga miskipärast meenub just see esimene segu maailmakirjandusest toona keskkoolis. Kas…

  • …Haruki Murakami “Tantsi, tantsi, tantsi” pole näide modernsest (või ka post-modernsest) eksistentsialistlikust kirjandusest?

  • Mulle tundub, et peategelane nagu tajuks, et ta on eksistentsialistliku romaani peategelane - et keegi kuskil on orkestreerinud ta saatuse, ent tal pole selle juhtimises võimu. Kas see teeb sellest post-modernistliku eksistentsialismi?

  • “Tundus, et asjad ei edenenud. Ma ei jõudnud kuhugi. Poolel teel tuli rööpaid aina juurde. Ainus rööbas, mis võis mind viia mulle olulise Kiki juurde, oli katkenud. Ma oleksin justkui mööda kõrvalteid liikunud. Nagu raiskaksin enne põhietendust mõttetult aega ja energiat episoodidele. Aga kus siis põhitegevus toimub? Või kas see üldse toimub?” (lk 233)

  • Jah, see saatuse orkestreerija materialiseerub ühel hetkel kui Lammasmees, aga ka siis selgub, et ta on rohkem nagu telefonikeskjaam, kui tõeline niiditõmbaja.

  • Üks mõtlemapanevamaid detaile selle romaani juures on esmaavaldamise aasta 1988. Ma olin siis 4-aastane Eesti NSV kodanik. Aga see, kuidas (nimetu) peategelane ja tema noor sõbranna Yuki otsivad poest Sanyo kassettmakki, loob teatava ühenduse erinevate reaalsuse vahel – meie pere vist esimene välismaa elektroonikaseade oli just karmiinpunane Sanyo kassettmakk.

  • Veel sügavamalt puudutab nii koomiliselt kui tõsiselt see, kuidas peategelane kommenteerib enda ümber toimiva Jaapani ühiskonna kõiki elutahke ühe kommentaariga: “kõrgelt arenenud kapitalism”. Olgu see parandamisele mittekuuluv elektroonika, korruptsioon kohalikus omavalitsuses või õige loomeinimese leping, mis lubab “kirjutada kuludesse” kõik alates heast korterist kuni prostitutsioonini. Kas see ei ole kõik olevikuline ka meie ühiskonnas ligi 40 aastat hiljem?

  • “Tantsi, tantsi, tantsi” on äärmiselt veider raamat, just seetõttu, et see on suures osas väga tavaline ja argine: peategelane käib Dunkin Donutsis sõõrikut söömas, teeb turul sisseoste, püüab telefoni (mobiiltelefoni-eelsel ajal) teel tulutult kätte saada tuttavat, joob õlut, viskit ja kohvi, hindab oma päevinunäinud Subaruga kiirteel sõitmist ja nõnda edasi. Peategelase resignatsioon on vabastav, tulgu mis tuleb, meil tuleb oma igapäevased toimingud teha ja see ei tähenda ei rõõmu, kurbust ega muid emotsioone.

  • Ent siis asetab sellele eksistentsile oma pitseri mingi maagiline perspektiiv – nii nagu peategelane paneb oma suudlusega pitseri Yumiyoshile – kus Lammasmees, kadunud Hotell Delfiin, surma ettekuulutavad skeletid Honolulu laohoones, pahaendeline Maserati ja mööda Kiki kaunist selga liikuvad käed meenutavad meile, et kuskil on midagi meist suuremat, mida meil mõista ei tasugi.

  • Kuku!

Tsitaat väljaanndest “Tantsi, tantsi, tantsi”, Varrak 2020, tlk Margit Juurikas.